07.07.2009

Päris mitu päeva on siin blogis valitsenud vaikus. See on hingerahuperioodi omapära: kuna miski ei torgi, on ka stiimulit kirjutada palju vähem. Ja kui miksi ka torgib, on see piisavalt triviaalne asi, et sellest blogis hakata kirjutama.

Olen võtnud ette kõigi Bachi vokaalteoste süstemaatilise läbikuulamise ja neid juba jagub, sest Bach 2000 Editionis on tema vokaalteoseid (kantaadid, passioonid, oratooriumid, koraalid, motetid, missad) tervelt 92 CD jagu – nii et jätkub terveks suveks kuulamist. Ma lihtsalt olen hetkel Bachi lainel: selline veidi allaheitlik filosoofiline rahu on just see meeleolu, mida praegu muusikast otsin. See Bachi vaimustus saigi alguse Jaanipäeval, mil võtsin Passioonide kuulamise tõsiselt ette.  Üldse olen hetkel seisus, kui enamik pop ja rockmuusikast kohe üldse ei istu, erandiks on vaid abstraktne abmient – võimalikult aeglane ja kindlasti ilma või minimaalse rütmimustriga. Sellised voolavad üleminekud on kõige parem. Vahepeal sai paar päeva muidugi pühendatud Laulu- ja Tantsupeo vaatamisele ja isegi selle repertuaari üle vaidlemisele, aga nüüd olen sealt uuesti Bachi manu maandunud.

Praegu tundub, et Bachi kuulamine ongi mu elu suurim sündmus , sest seda kuulan vabadel hetkedel tööl, samuti panen selle peale niipea kui koju jõuan. Üldse tundub mulle, et tõeliselt Bachi nautida saab alles mingi küpsuse saabudes. See ei tähenda, et ma nooremana poleks temast lugu pidanud ega kuulanud, aga varem ma vaidlesin kogu aeg mingi teatud allaheitlikkusega, mis tema muusikast kostab, samastades seda allaheitlikkusega ristijumalale. Nüüd ma näen selles pigem iseenda olemise paratamatusega leppimist ja sügavat rahutegemist asjadega, mida me muuta ei saa. Kristlikud tekstid on jäänud tahaplaanile, ehkki aeg-ajalt ajavad need pigem naerma oma sadomaso meeleoludes näiteks: “mein Herz schwimmt in Blut” või “Mir ekelt mehr zu leben” – tõlkes siis “Mu süda ujub veres” ja “edasielamine ajab mind iiveldama”. Kindlasti pole Bachis seda tänapäeva positiivsust, aga nagu ma siin ka enne olen väljendanud, mulle see hästi positiivne ei istugi.  Isegi Youtube näiteid ei oska praegu siia panna. Ehk otsite ise märksõnadega “Bach Cantata” :  Youtube annab selle peale üle 2000 vastuse.

Huvitav, palju on inimesi, kes demokraatiat üldse ei vaja?

Lugesin täna arvamusavaldusi nii Kaheksanda Mai kui Ninataga blogi sissekannete taga ja sekkumata konkreetsesse teemasse tekkis küsimus. Kui suur on ikka nende inimeste protsent, kes eelistakski mitte demokraatiat, vaid väga selgete ja rangete reeglitega ühiskonda, kus oleks selged standardid, üheseltmõistetav “hea” ja “väär” ja kus erinevused surutakse kas maha või peavad nad end hoidma avalikkuse eest peidus?

Kui palju selliseid inimesi ikkagi on?

Psühhotüübist

Olen viimastel päevadel päris palju uurinud Myers-Briggs isiksusetüüpide indikaatori (MBTI) teemat ja käinud ka foorumites, kus kindla tüübi esindajad omavahel arvamusi vahetavad. Nii mõnedki asjad on olnud üsna kinnitavad ja võimaldavad asju paremini sõnastada.

Tegin huvi pärast ka selle testi uuesti. Tulemused on järgmised:

Ekstravertsus vs. introvertsus

E = 6
I = 33

Üsna loomulik tulemus. Inimene, kes vajab iga nädal vähemalt 3 täiesti üksi veedetud päeva ei saa olla midagi muud kui väga tugevalt introvertsusele kaldu.

Sensing vs Intuition

S = 12
N = 27

Kuna sensing on siin konkreetsete asjaolude ja faktide eelistamine ideaalidele ja abstraktsetele teemadele, on tulemus samuti ootuspärane.

Mõtlemine (T) vs. tunded (F)
T = 6
F = 33

See tulemus mind isegi üllatas, sest ma ootasin veidi tasakaalustumat tulemust. Aga kui nii, siis nii. Nagunii on hetkemeeleolust tulenevad kõikumised iga testi puhul olulised.

Judgind vs. Perceiving

J = 9
P = 30

Tüüp on ikka INFP, nagu pea kõigil selle teema põhjalikes testides (ühes Facebooki testis tuli viimaseks täheks ka J).

Nüüd huvitav asjaolu, mis neist foorumidest silma jäi, oli INFP tüübi ajuti selline halav toon, mis ehk sellegi blogi lugejatele silma jäänud ja üks peamine teema:  teistega samastumine ja erinevate ideede, mõtete, tunnete jne. tajumine iseenese sees enda osana on nii lihtne tulema, et see tüüp peab pidevalt võitlema oma selge ja puhta ISE ning väljaspoolt empaatia kaudu enda sisse tulnud välis- ja võõrmõjude eristamiseks. Ehk siis selles ma annan täiesti endale aru, et iga mõte, iga tunne, mida ma loen, tegelikult selle lugemise hetkel on minu jaoks “õige” mõte s.t. ma samastun sellega ja kui nüüd kujutleda mingit äärmustüüpi, siis ta ongi Koraani lugedes tõsiusklik moslem, Piiblit lugedes tõsiusklik kristlane, Adolf Hitleri tekste lugedes tõsimeelne nats ja nii edasi. Siit ka INFP tüübi üks probleeme. Kuna maailma tajutakse tunnete, tundmise ja samastumise läbi, käiakse nö. pidevalt endast väljas, ollakse niiöelda pidevalt keegi teine. Just seetõttu kerkib ISE teema seda tüüpi inimestel väga teravalt esile. Asi on seda keerulisem, et tegelikult on sellist tüüpi inimeste põhiküsimuseks tihti: “kuidas on õige”, otsides mingit ideaalset ja õiget käitumisviisi, tihti lausa enda vastu julm olles.  Kusjuures ei saa ütelda, et neil inimestel oleks ilmtingimata nõrk ISE, aga et maailma tajutakse läbi selle võtmise enda sisse, siis kõik see, mis on enda sisse võetud, tekitab tahes tahtmatult segadust ning vajadust seda oma tuuma ikka ja jälle uuesti defineerida ning teha selget vahet enda tuuma ja tunnetatu vahel. Kui nüüd välismõju on piisavalt tugev, võidakse seda teha isegi närviliselt ja agressiivselt.

Sellised foorumid ja arutlused on tegelikult seetõttu head, et ehkki neid kõiki jooni olen ka enda juures märganud, oskavad teised need ajuti paremini sõnadesse valada, kui ma ise oskaks. Aga just see teatud “hüsteerilise enesesäilitamise” meeleolu osades foorumisissekannetes tuli hästi tuttav ette.

Sambast, rahvuslusest ja ebaturvalisusest.

Ma pole tollest palju diskussioone põhjustanud klaassambast oma blogis kunagi kirjutanud ja olen ka mujal selle suhtes olnud pigem äraootaval seisukohal, sest ootasin lõpptulemust ja kuna minust nagunii miski ei sõltunud. Nüüd, pühapäeval selle risti ööpimeduses helendavana ära näinud, ütlen: ma ei oska hinnata ehk selle arhitektuurilist väärtust, kuid see emotsioon, mis sellest levib ei meeldi mulle absoluutselt. Tegu on minu arust ääretult agressiivse sümboliga ning ristisammas sellisel kujul mõjub ähvardava ja ründavana. Mõte, mis seda nähes tekkis kõlas: “keda tahab see rünnata?” Kas mõnd välisriiki – aga seda see ilmselt ei julge. Või siis kohalikke venelasi? Millegipärast arvan, et ka selleks napib julgust. Jääbki üle ainult mina ja sina – need osad rahvast, kes omavad teisi väärtusi kui need, mida militaarne rist kehastab. Jah, ma tunnen, et see rist ründab MIND! Arvestades veel seda võimuahnete pappide demonstratsiooni selle avamisel (ainul õigeusu preestritest ei levinud võimuiha fluidimit, aga vaid õigeusu kirikute eesotsas on meil karismaatilised isikud, mitte poliitpastorid, kelle usulised tunded ei mõju usutavalt) tekib veel tunne, et varsti on oodata kristluse mõju tugevdamist lausa seadusandluse tasandil ja mitte seetõttu, et see suurendaks vaimsust, vaid et see suurendab kellegi sissetulekuid ja võimu. Ja ka see ei meeldi mulle.

Igal juhul kui juba minus tekitas see rist protesti ja tunde: “see ei ole minu poolt vaid minu vastu”, siis ma kardan, et seda tunnet tekkis veel paljudel.

Üldse, kui rääkida rahvuslusest, siis pean teda enda vaadete suhtes vastaspoolel olevaks, sest rahvuslus eeldab sageli, et on olemas üks õige eluviis, õige moraal, õige mõtlemine jne. Palju olete näinud rahvuslasi, kes jätaks teistele oma rahvusest inimestele moraalse õiguse mitte rahvuslane olla ja ei näeks neid inimesi kellegina, kes tuleb ümber kasvatada ja panna õieti mõtlema, kasvõi vägisi? Ilmselt just kristluse ja rahvusluse näidetel on näha ka nn. meemide võitlust ehk siis süsteeme, mis on oma olemuses agressiivselt ekspansiivsed ja sõltub juba oludest ning ühiskonna üldisest hoiakust, kas neil lastakse segamatult laieneda või mitte. Mina leian, et kõik sellised süsteemid peavad olema ühiskonna poolt väga selgelt oma piiridesse määratud, kust neil ei tohi lasta üle tulla. Kristluse suhtes on minu jaoks näiteks piir usuõpetuse (mitte selle religiooniõpetuse) võimalik tulek koolidesse, eriti aga see, kui lapsi sunnitaks lugema kristlikke palveid: antud juhul on tegu selge rituaaliga ja inimene peab vabatahtlikult saama valida, millistes rituaalides osaleb. Üldse: inimese vaba tahe on primaarne ja kõik süsteemid, mis arvavad, et nemad teavad, mis on kõigile hea, muutuvad lõpuks agressiivselt ekspansiivseteks süsteemideks. Ehk siis ma ei talu mingeid vaateid ja jooni sel määral, mil nad eeldavad, et keegi peab käituma kuidagi nii või naa ning alternatiive ei ole!

Igal juhul selliseid üsna ebamugavaid mõtteid see sammas tekitas. Muidugi on täiesti võimalik, et seda tahetigi saavutada. Ainult et milleks? Ma ei usu millegipärast, et samba pooldajate seas polnud häid psühholooge, kes oleks selgitanud selle võimalikku mõju. Igal juhul mina tunnen, et see rist muutis minu elu ebaturvalisemaks … aga seda tunnet väga täpselt praegu veel lahti ei suuda kirjutada.

Ilmselt jääb see üle pika aja üheks väheseks postituseks, mis nii aktiivselt poliitikat käsitleb: üldiselt pole see minu teema, aga et see sümbol mind ebameeldivalt puudutas ja oma töö tõttu tean, kui oluline on tegelikult kõikvõimalike sümbolite alateadlik mõju, ei saanud jätta ka kirjutamata.

29.06.2009

Jah, tõsi ta on – suvi ja kuumus mõtlemist eriti ei soodusta. Ega ma lesingi enamik aega, mis ma just tööl ei ole niisama ja naudin rahulikus atmosfääris suve sisemist ruttamisest vaba rahu.  Sinna juurde vaal kõrvaklappidest tulev muusika ja ongi see, milleks see suvi on – eelkõige lõdvestus ja nauding.

Ma pean muidugi ütlema, et üle 22 kraadi ulatuv temperatuur mõjutab mind ka üsna ebameeldivalt, sest igasugune soov liikuda kaob ning üldse valdab mind suur uimasus. Lisaks kaotan ma kuumaga enamasti ka söögiisu ja halvemal juhul valdab mind üldse sihuke “see pole see pole see” meeleolu, kus ma võin alustada 10neid raamatuid ja need uuesti käest ära panna ning sama teha ka muusikaga. Ilmselgelt olen pigem põhjamaa inimene, kes saab külmaga palju paremini hakkama kui kuumaga. Aga ilma ei valita ja lebotamiseks kõlbab suvi just ideaalselt: unustada kõik mured, unustada et üldse kusagil on midagi asjalikku ning lihtsalt lebotada, timmides kokteili ja vaadates helesinist taevast.

Liigne mõtlemine olevat haigus – sihukestel zen hetkedel olen antud mõtteteraga täiesti nõus. Ja loomulikult suudan vähegi asjalikke sissekandeid teha ainult kas väga vara hommikul või hilja õhtul, kui lahtisest aknast tulev ööjahedus tuppa on tunginud.

Jaanipäev – reekviemid ja Passioon.

Sel aastal suutsin selle jaani ilusti üle elada, isegi mõnus oli. Lihtsalt pöörasin tähelepanu, et tekitada endale just nimelt omaenese jaanimeeleolu ja vaatamata kogu ümbruse möllule sellest ka kinni pidada.

Sel aastal võtsin tavapärase jõulumuusika asemele hoopis Suure Reede temaatika ja see toimib väga hästi. Jõulumuusika on ikkagi liiga rõõmus ja ei moodusta piisavat puhvrit jaamimöllu ja tramburai vastu. Hommikul alustasin Mozarti Reekviemiga, seejärel jätkasin erinevate missade lainel, pärastlõunal aga kuulasin otsast lõpuni ära Bachi Matteuse Passiooni (ligi 3 tundi). Peale seda tundsin, et minus on piisav puhver kõikvõimalike rahvalike jaanimeeleolude ja üldse rahvalikkuse vastu. Et maja oli sugulasi täis ja istusin ka mitu tundi nende seltsis, tekkis huvitavalt mõnus meeleolu – just see, mis mulle meeldib. Ma olin väga oma mõtetes, võiks öelda sisekaemuses, samas minimaalsel tasandil suhtlesin ka teistega – niiet hundid söönud lambad terved. Muidugi kõige mõnusam hetk oli see, kui sain seltskonnast pooleks tunniks eralduda, aianurka vanale diivanile selili visata ja segamatult taevast vaadelda.  Taevas lendav pääsuke tundus sel hetkel maailma absoluutselt kõige olulisema asjana, millele suutsid ehk konkurentsi avaldada ainult tuules liikuvad puulehed.

Vähemalt tundub, et olen leidnud viisi kuidas jaani, selle jõledat rahvalikkust ja jõmmlikkust neutraliseerida. Selleks sobib Suure Reede muusika ja meeleolud. Aga kui nii võtta, siis just jaanipäevast hakkab päev lühemaks muutuma ja suve hari on juba ära olnud, millele järgneb järk-järguline langus. Selliselt lähenedes on kannatuse ja leinamuusika täiesti omal kohal.

Ometi kord see kevad läbi

Tegelikult tundsin, et kevad sai läbi, juba eelmise nädala esmaspäeval, seega pea nädal aega enne kalendrikevade algust. Korraga tundsin, et kevadmasendus on lõppenud, et see kevadiselt igatsema panev meeleolu on lõppenud. Sellest ajast pole enam ärganud masendununa ja ka päevane meeleolu jääb pigem mõnusa tüünuse raamidesse. Suvi on palju staatilisem aeg kui kevad, õieti algab jaanipäevast ju isegi järk-järguline taandumine ning nii staatilist kui taanduvat maailmatuult talun ma palju paremini kui kevade kreatiivset ja rahutust tekitavat meeleolu.  Kevad on rohkem noorte inimesta (<30) aeg, samas suvi võimaldab pigem panna rõhku sellele, mis on juba olemas ja olla ning nautida selles, mida eelmised aastad on toonud.

Seega võiks öelda, et kevad tekitab küsimusi: “aga mis on mul puudu? mida mulle veel vaja?”, samas kui suvi paneb pigem mõtlema “mis mul juba on? kuidas ma seda paremini saaksin kasutada?”. Ja ses mõttes meeldib suve moto mulle palju enam, sest tahes tahtmatult olen ma oma 43 eluaasta jooksul ühtteist omandanud, kogunud ja õppinud, mis mu elu nüüd teeb paremaks kui 20-aastase minu oma.

Kui võtta, siis 18-20 aastaselt ma tihti uinusin mõtetega raamatukogust, kus oleks kõik Gurdjieffi, Ouspensky, Besanti jms teosed – nüüd on suur osa neist mul kas reaalsete või virtuaalsete köidetena olemas. Sellisest muusikakogust, nagu mul praegu olemas, ei osanud ma tollal isegi unistada. Seega, niipea kui kevade igatsusi tekitav energia lõppes, saan tegelikult uuesti näha, kui palju on mulle tegelikult antud ja kui palju mul tegelikult kõike on.

Ilmselt just seetõttu, et mu elus on viimastel aastatel nii, et see mis puudu, on üliraskelt kättesaadav, olen ma tajunud just kevadet kõige raskema ja ebameeldiva aastaajana. Muudel aegadel on peamine see, mis on olemas või (sügisel) ka see mida on ehk liigagi palju, kuid kevad tegeleb sellega, mida ei ole ja mida peaks juurde tooma. Aga neid asju, mis puudu on ju mu elus tegelikult ülivähe. Seepärast ongi kurb, et kevadkuudel ma näen just seda vähest, mis puudu ja ei suuda keskenduda sellele, mis olemas.

Aga selline see kevad minu jaoks juba on: paneb mõtlema sellele, mida veel vaja oleks ja need mõtted ei ole tihti sugugi meeldivad.

Ehkki 29ndal käin psühhiaatri juures ära, tundub, et sel aastal saan siiski läbi ilma tablettideta ja see on suur asi. Muidugi on too sisemine rahu kestnud vaid nädala, ent ometi on tunne, et mingi rahutust ja masendust tekitav on looduses selleks korraks mööda saanud ning enam pole vaja karta ka masenduse taastulekut … vähemalt järgmise kevadeni.

Komöödiavormis illustratsioon eelmisele teemale

Seda komöödiaseriaali vaatan ikka ja jälle. Erinevate hoiakute väga tugevalt groteski viidud pildid on siin väga hästi näha.

Ilmselt mõistate ise milline kodu mulle rohkem meeldib.

Klassivihast, aga tegelikult vist siiski millestki muust

Alustasin seda kirjutis juba eelmisel nädalal, kohe peale Kati emapalgateemalise sissekande ilmumist. Vahepeal panin selle drafti ja kirjutasin sama teema kvaliteetinimeste mõiste üle arutledes teise nurga alt lahti. Et Kati on nüüd oma blogis klassiviha teema uuesti üles tõstnud ja esitanud päris olulisis küsimusi, siis otsustasin ka enda kirjapandu ikkagi mustandist välja tuua.

Et siis nii emapalga kui ka näiteks ametiühingute streigist kõnelevate artiklite kommentaarides kerkib ikka ja jälle üles klassiviha mõiste.  See pani mind mõtisklema, mis paganama klassi ma ise üldse kuulun ja kellega ma seetõttu solidaarne peaks olema. Kõigi väliste tunnuste järgi võiks mind ilmselt nimetada ettevõtjaks, samas ma pole tööandja ning ütlen ausalt: ma esialgu ei kavatse ka sedavõrd laieneda, et kellelegi tööd hakkaksin andma. Minu ideaal ongi ühe inimese ettevõte, kus inimene ise kõik ära teeb. Sest nii nagu pole vaba töövõtja, pole tegelikult vaba enam ka tööandja: igasugune töövõtusuhe seob mõlemat poolt. Ja ma ei taha selliseid sidemeid, sest kõik kogemused tööandjana ja ka viimase äripartneri surm ja kõik pärimisest tulenevad segadused annavad mulle signaali, et kõige parem on tegutseda omaette.

Seega olen nagu kahe grupi: töövõtjad ja tööandjad vahel. Töövõtja ma pole, sest tegutsen iseseisvalt, tööandja aga ka mitte. Nüüd mis klassi vastu saaks ma seda kuulsat klassiviha tunda.  Tegelikult selle kategooria järgi ühelt poolt mõlema ja teiselt poolt ei kumbagi vastu, sest on võimalik samastuda mõlemaga ja samas ka tunda eristust mõlemast.

Võtame kasvõi maksud. FIEna koorman mind maksukoormus ikka omajagu ning et FIE peab tulumaksu maksma avansina eelmise aasta näitajate alusel, siis võib halb aasta tähendada ka halva aasta sissetulekuid aga hea aasta maksusid ning neist lahtisaamine eeldab jälle avaldusi, bürokraatiat jne. Seega oleks ma nagu huvitatud ka väikestest maksudest.

Teisalt võiks ju ütelda, et saab näha klassiviha ka varanduslikkuse alusel: siit võiks lausa tuletada klassiviha ettevõtjate endi, aga ka töövõtjate endi sees, sõltuvalt sellest kui heal järjel keegi on.  Ja selle kriteeriumi alusel võiksin end pigem vähemkindlustatute hulka lugeda, ehkki ma ei nurise: ma suudan vajadusel olla ka piisavalt vähenõudlik (arvuti peab olema, internet peab olema, vaimsed naudingud peavad olema – kui need on, siis on ülejäänu juba boonus … noh toit ja jook muidugi kuuluvad ka elementaarvajaduste hulka).

Samas nii lihtne see ei ole, sest ma tõesti tunnistan, et mul on mingi klassi(?)viha sees olemas. Ilmselt avaldub see ka blogis. Kui nüüd aga analüüsida, mille alusel see tuleb, siis …  üks aspekt on kindlasti, et avaldub kaastundeprintsiibi alusel. Kui mulle tundub, et inimene ei ajendu oma hinnangutes piisavalt kaastundest on ta minu jaoks tihti “nemad” – see teine, kelle vastu ma klassiviha tunnen. Kui kasvõi tasakesi on kuulda tooni, et saamatud ja elujõuetud peavadki elama halvasti või isegi välja surema, tunnen ma kohe kuidas karvad lähevad turri.

Seega klassiviha ülbuse (?) tõttu. Panin selle ülbuse järgi sulgudesse küsimärgi, sest ilmselt pole see alati ka ülbus. Ilmselt on seal ka mingi osa sootuks muid omadusi, sest me ei saa päris ülbuseks pidada sageli rikaste ja tublide suust kostvaid väljendeid: “mis nad halavad, hakaku ka ettevõtjateks” või “kui mina saan hakkama, siis miks nemad ei saa”.  Aga mis see omadus siis on, mis sihukest tugevat ebameeldivustunnet tekitab?

Hakkasin mõtlema, et ehk pole see interneti-klassiviha, mis kommentaariumides avaldub üldse mitte selge ja otsene klassiviha, vaid pigem viha teise poole jäikuse vastu? Ja seda saab tõesti tunda mõlematpidi, ükskõik kumb pool nüri järjekindlusega mingit mantrat ka ei korrutaks.  Sest lause “mis nad halavad, hakaku ettevõtjateks” unustab elementaarsed psühholoogia alustõed, et kõik ei sobi ettevõtjateks ning sellest tuleneb juba omamoodi sotsiaaldarvinism: need, kes ettevõtjaks sobivad on loomu poolest teistest paremad, teised olgu vait.

Et siis kas on seda klassiviha ka tegelikult nii palju, kui seda ette heidetakse? Ehk on tegu mõlemalt poolt pigem emotsionaalsete reageeringutega teise poole hoiaku suhtes? Aga kas neid hoiakuid saab muuta? Noh, ütleme siis nii, et kui Reformierakonnas vahetataks ülbed “sa võid järgmisel tänavanurgal nälga surra, minu silmis näitab see ainult seda et sa oled nõrk” poliitikud välja nende vastu, kes seda ülbust ei eviks … kas ei väheneks kohe ka see niinimetatud klassiviha? Ilmselt kehtib see ka teistpidi, osade teise eesti repliikide kohta.

Siit tekib juba hoopis uus küsimus: kas rikas saab vaest ja vaene rikast austada? Mõnes mõttes on ju nende eluviisidel ja maailmanägemiselgi tihti väga suured vahed. Aga kas saab olla nii, et saaks ilma selle ülbuse ja vaenulikkuseta? Ülbus on tihti eneseõigustus, järelikult pole kumbki pool endas ka päris kindel. Aga mida teha, et see kindlus tekiks?

Ehh … suudan siin end ainult rohkem küsimustesse mässida. Miski minus ütleb, et klassiviha pole siiski kõige õigem sõna.  Ehk on tegu üldse üldise empaatiapuudusega, võimetusega näha et teise inimese elustiil ja olemine kujuneb tema enda sisemise loogika alusel ja on tegelikult sama terviklik kui meie oma?

Üks küsimus anonüümsetele kommenteerijatele

Kuidas te suhtuksite kui kohtudes neljapäeval inimesega, keda te teate olevat Mihkel, tutvustab ta end teile juba kui Kallet ning laupäeval palub end kutsuda Kukluuks? Ja nii igal kohtumisel. Kas see poleks häiriv ja pidetust tekitav? Ja kui siis küsida, miks sa pidevalt nime vahetad, vastaks see Mihkel-Kalle-Kukluu ja veel hulk teisi nimesid, et “ma tahan, et mõjuks mu sõnad, mitte minu isik”.

Samas, miski meis vajab midagi püsivat ja kindlat, midagi mis oleks sõnadest enamat. Ma ei saa midagi teha, aga mina näen anonüümselt esitatud kommentaaride taga tihti soovi ära panna, seejuures ise selle ärapanemise eest vastutamata. Järelikult inimene pole valmis oma sõnade eest vastutama. Aga kas saab võtta tõsiselt sõnu, mille eest inimene pole nõus täiega vastutust enda peale võtma?

Nii ma eile ligi pool päeva hoidsin eelmise sissekande all “tavainimese” nime all kommenteerinu kommentaari spämmis ja täna alles otsustasin, et ma siiski veel avaldan selle. Aga vaadates tema mineviku kommentaare: kõik on mingi suvanime või lühendi alt. Kas saab sellest järeldada, et ta kardab hirmsa Ramloffi viha ja kättemaksu (:P) või pole ta oma sõnades siiski nii kindel, et julgeks mingi püsiva identiteedi või nime võtta.

Ühest küljest on ju tõesti anonüümsus ütlejale ohutu, teisalt on suur oht, et sellise ütleja sõnade kaal ja mõte jääbki selle anonüümsuse taha kinni, nii et see on otsekui anonüümkiri, mida keegi tõsiselt ei võta. Aga kindlasti saab anonüümkirjagagi väga haiget teha, kasvõi seeläbi, et see kõik salvestub kuhugile teadvuse soppidesse ja märkamatult mõjutab ikkagi meie hoiakuid ja otsuseid.

See on ehk minu viga, aga ma ei suuda anonüümselt esitatud kommentaaris näha heatahtlikkust. Pigem mõjub pidev nimede vahetamine sellise ahju tagant susimisena ning nende sisu jääb alati anonüümsuse varju, kas siis täielikult või osaliselt. Teades, kellega tegu, võivad meid muidugi takistada mingid minevikuseigad või eelhinnangud, aga ma ei oska ütelda, kas need on tugevamad, kui eelarvamused kommentaarile, mille autoriks on “just” ning aadressiks “inimene@maailm.com”.  Ja kui siis on näha, et samalt ip aadressilt kommenteeritakse iga kord erinevat suvasõna nimeks võttes stiilis: “inimene”, “yks asi”, “ekstaole” (ei mitte see blogija) jne, siis on minu silmis need kõik ebausaldusväärsed.

Muidugi on veel üks liik kommenteerimist, mis lausa viha tekitab, sest on täiesti ebaeetiline, see on libamine. Näiteks kui ma läheks Hanrahani blogi, noomiks seal teda, võtaks kellegi teise blogija nime (tegelikult aitab ka suvanimest) ja panen oma kodulehe aadressiks kellegi teise blogija blogi aadressi (noh ütleme näiteks kukupai).  Selline käitumine lõhnab juba identiteedivarguse järgi, mitte küll selles mahus, et seda saaks kriminaalkorras karistada (selline teguviis oluliste tagajärgedega on juba muudetad kriminaalseks), aga vähemalt eetilises mõttes sügavalt vastik on see kindlasti. Alati ei saa sellisele kommenteerijale kohe pihta ka, sest tõesti, ma ei käi pidevalt blogi töölaual kommenteerijate IP aadresse kontrollimas.

Püsiv nimi loob mingi imago, mis tõesti ajuti ehk meile endale hakkab ahistavana tunduma, aga isegi nime ja imagot vahetades eeldan ma, et sellega kaasneb ka mingi isikuline muutus. Kui nime üldse ei ole, ehk siis iga kommentaar on suvanimega, on mu ees mingi abstraktne, aga samas ka laialivalguv molluskilaadne ollus. Miks peaksin sihukesi kommentaare arvestama ja üldse filtrist läbi laskma?

Seega, võttes endale püsiva nime, me tegelikult anname sõnumile kaalu – oma või kasvõi pseudoisiksuse kaalu (kui oskame teadlikult rolle kujundada), aga mõlemal juhul on mingi tuumik, mis laseb vestluspartneril millelegi toetuda. Anonüümsed sõnad on aga suures osas vaid aur, mis halvemal juhul võib aga tõsiselt haiget teha, ehkki ka mitte teadliku vaid alateadliku reaktsiooni kaudu.